Ka juhi poolt esitatud koolitustellimus võib vahel vajada tagasilükkamist.

Suheldes tellijatega või vaadates sotsiaalmeedia foorumites „soovituste rubriiki“, jääb sageli mulje, et peamine küsimus õpilahenduse loomisel on, millise tööriistaga sisu edasi anda ja kuidas mõnda tehnoloogiat kasutada. Vähem tähelepanu saab miks ja kellele lahendust vaja on või milliseid tulemusi soovitatud formaadi või tööriista kasutamine sisuliselt andis.

Õpilahenduse loomine ei peaks algama ka arutelust „kui pikk võib video olla“, millist tehnoloogiat kasutada või mitut animatsiooni/videot peaks õppemoodul sisaldama, et õppijate tähelepanu hoida. Õpikogemuse disainerina puutun ikka ja jälle kokku tellijatega, kes vajaduse kirjeldamise asemel kirjeldavad ootusi läbi meeldimise ja formaatide. Näiteks „meie inimestele meeldib Articulate Rise’i kursus, sest see mõjub kaasaegselt“ või „meie inimestele meeldib animatsioon“. Ka hangetes, millega olen kokku puutunud, hangitakse pigem „ägedalt pakitud sisu“ mitte õppija ja ärilisest vajadustest lähtuvat õpilahenduse või töösoorituse toetamise lahendust. Testi kõrged skoorid, koolituse meeldimine ja mõnusalt veedetud aeg ei taga kahjuks veel õppimist. See võib küll tagasisidelehtedele tuua kõrge rahulolu punkid, aga on harva piisav selleks, et õpitut töös rakendataks. 

Kuidas siis sobivat lahendust valida?

Esmalt peaksime aru saama, millist probleemi me üldse lahendama peame hakkama. Toon ühe näite.

2020. aastal saime kõik kogeda, kui kiiresti on võimalik klassiruumikoolitust või töötuba asendada tehnoloogia vahendusel õppimise erinevate vormidega. Segasel ajal, kus mängureeglid olid muutuses, oli palju katsetamist, eksimist, uute lahenduste avastamist ja ka õnnestumisi. Rääkides erinevate organisatsioonide esindajatega, peetakse saadud kogemust üldjuhul väga kasulikuks õppetunniks. Õppetund, mis näitas kätte tegeliku vajaduse ja suuna, kuhu edasi liikuda. 

Sageli pöördutakse minu poole küsimustega, kuidas e-õppe või online-õppega alustada, milliseid tehnoloogiaid kasutada, kui „lühike“ peab õppimise amps olema ja mis see maksab. Kliendil on mõttes formaat, kuidas õpilahendust teostada ning sageli on see seotud sellega, kuidas endale meeldib õppida või mida lahedat on nähtud. Minu kogemus näitab, et formaadi ja tehnoloogia valimisest või olemasoleva klassiruumikoolituse sisu pakkimisest alustamisel võime jõuda lahenduseni, kus suur töö on ära tehtud, aga selle kasutegur sihtrühma jaoks jääb küsitavaks.